Posted in Elu, Rasedus, tervis

Raseduse abimehed

Ma julgen arvata, et mu rasedus on kulgenud üsna kergelt.
Algselt ega ka praegu ei ole mul olnud väga suurt iiveldust, oksendama ei ole pidanud kordagi. Alguses oli suur väsimus ja on seda ka nüüd raseduse lõpus.
Seega ma soovitan kõik vajalikud remondid, kooliasjad, tööasjad või mis iganes teha ära kuskil 12-27. nädalal. Peale seda ma olen küll tundnud, et enam ei jaksa.
Kuid et siiski seda rasedust veel rohkem nautida oskan ma soovitada paari asja.

Osta endale kohe alguses nuudelpadi. Ma arvan, et raseduse lõpus läheb seda kindlasti vaja ja on ka ilmselt heaks abimeheks imetamisel. Ta tundub küll kallis aga on igati seda hinda väärt.

Leia endale mõnusad kodused raseduspüksid. Mina leidsin need Lindex’ist. Nii kui ma need jalga tõmban on tuju 20% parem. Kõlab küll imelikult aga täiesti tõsi. 😀

Paljud kardavad venitusarme ja ma olen enda jaoks leidnud selle kõige parema millega neid ravida ja ka neid ära hoida. Mina neid ei kartnud, ma teadsin, et need tulevad, sest mul on juba pubekaeast jalgadel venitusarmid. Aga, et nad niimoodi mul jalgadel edasi hakkavad vohama, ma küll ei osanud karta. Kohe raseduse alguses tekkisid ka rindadele venitusarmid ja ma mõtlesin, et need nüüd jäävadki. Kuni ma leidsin BioOil’i. Juba nädal peale selle kasutamist muutusid rindade peal venitusarmid peaaegu nähtamatuks, ma ei suutnud seda uskuda, sest jalgade peal olevaid venitusarme olen ma igasuguste asjadega määrinud ja tulemust pole andnud. Nüüd õlitan ma end iga õhtu BioOiliga ja see tõesti toimib minu puhul. Mu kõht lõpetab sügelemise ja osad venitusarmid muutuvad vähem nähtavaks ja ma usun, et ka paljud venitusarmid on jäänud tekkimata.

Kuskil 25ndal rasedusenädalal tabasid mind jalakrambid. Viimati olid need hullumeelsed olevused platsis pubekaeas. Minul olid need nii jubedad, et võttis lausa pisara silma aga ma õnneks leidsin abimehe, magneesiumiõli. Algselt ma piserdasin seda jalgadele aga see nii jubedalt kipitas. Nüüd lasen hoopis talla alla enne magamajäämist ja krampe pole mul hetkel enam olnud.

Hetkel ei tulegi rohkem abimehi meelde peale enda mehe 😀 ilma temata ma küll ei suudaks rase olla. Minu poolt müts maha nende eest, kes raseduse üksi üle elada suudavad.

Posted in Elu, tervis

Kuidas ma 9ndas klassis tuulerõugeid põdesin..

Väiksena käisin ma lasteaias ja puha, seal oli juba tuulerõuge puhang aga vot mina neisse ei nakatanud. Elasin edasi rõõmsalt kuni sain endale venna ja õe. Nemad ju läksid samamoodi lasteaeda. Ja oh seda rõõmu kui ema koju tuli ja ütles, et keegi on lasteaias tuulerõugetes, et võibolla levib ka meile.

Läks vist nädal mööda ja käisime külas, kuhu oli toodud koerakutsikas. Kui koju läksime siis õele ja vennale tekkisid paar punni ja me arvasime, et kirp kuna ka külas öeldi, et nad leidsid endalt kirbu.
Mina läksin järgmisel päeval siis kooli ja vist ei viitsinud terve päev seal olla ja ütlesin, et mul paha ja lähen koju. Kodus hakkasin muidugi päevitama 😀 Ja siis ma leidsin kõhult esimese täpi, jälle oli mõte sama, et küllap kirp.

Järgmisel hommikul oli aru saada, et vennal on tuulerõuged. No tere tali. Mina jooksin oma tuppa, hoides salli nina ja suu ees ja pesitsesingi terve aeg oma toas. Nii väga lootsin, et need mulle ei nakkuks, sest kohe ju lõpetamine.

Järgmisel päeval oli see juba õele nakkunud. Ja kui vennal oli üsna leebelt, siis õel on veidike hullemalt. Muidugi õhtul sain aru, et minul on ka tuulerõuged, appi!

Mina põdesin muidugi nii hullusti seda, terve mu nägu oli täis ja rinna esisel ei olnud vist ühtegi vaba pinda. Mõtlesin, et lõpetamisel ei taha küll roheline olla ja kasutasin seda saialilletinktuuri ja no ei aidanud. Mis mul üle jäi peale hullumise, ikka briljant rohelist kasutada. Näkku ma seda muidugi ei pannud aga igale poole mujale küll.

Armid on mul siiamaani näha. Nina otsas oli väga suur vill ja nüüd on seal tühjus. Lisaks augukesed näos. Muidugi ma kraapisin neid kärnasi maha ka, sest kes tahab lõpetamisele nii minna.

Muidugi lõpetamiseks sain rohelisest õnneks vabaks ja ma loodan, et terveks eluks ka tuulerõugetest.

Tegelikult on hea, et ma selle läbi põdesin, sest oma lapsed saaksid selle nii või naa kätte ja siis oleks alles põdenud ja ma arvan, et siis jube veel hullemalt.

Posted in Elu, tervis

Mida teha koleda näonahaga?

Mina olen enda näonahaga kimpus olnud peaaegu 8 aastat.
Selle aja jooksul on olnud nii paremaid kui halvemaid perioode.

Akne tekkis mul kuskil 13. aastasena aga see oli selline leebem, väiksed punnid, ei midagi valusat.
Kuskil 15. aastasena hakkas see rohkem levima ja ma tahtsin abi saada.
Käisin kosmeetiku juures, kus ausalt öeldes midagi erilist ei tehtud. Ma isegi ei tea miks ma rohkem pole läinud 🙂
Siis käisin ma mitmel erineval nahaarstil, esimene soovitas kreeme ja sellest oli abi. Aga need kõik kuivatasid nahka nii hullult, et talvel, isegi siis kui olin alles nahka kreemitanud, see ketendas meeletult. Jätsin kreemid ja nahk taastus. Akne oli kadunud ja mul oli täitsa hea meel ja mõtlesin, et nüüd olengi ma sellest prii.

Oo ei 😀 17.aastasena tuli see tagasi, siis leidsin netist ühe hea nahaarsti ja tema soovitas mulle mingit tabletikuuri, pool aastat pidin võtma aga need olid maksa niivõrd kahjustavad, et enne pidi kindlasti analüüse tegema ja mõistagi alkoholi sellel ajal tarbida ei tohtinud. Need tabletid tõesti aitasid ja õnneks viimasest uuringust selgus, et maksale laastavalt ei mõjunud.

Ja nüüd ma siin olen, paar kuud tagasi muutus näonahk hulluks. Paar nädalat ilus, siis jälle need vastikud punnid, mis on nn. naha all ehk siis megavalusad paised. Hetkel kasutan Babe geeli, mis hetke seisuga aitab.

Kui teil on mulle mingeid häid tooteid soovitada, siis andke tuld!!!

Muidugi olen ma proovinud Sebamedi ja igasuguseid muid asju aga nii hästi nad ei ole mõjunud kui Babe.